Kõigepealt alustuseks lihtne mõiste, mis on laen – see on võlg, mille isik või organisatsioon annab teisele isikule või organisatsioonile. Välja laenatud summale kohaldatakse intressimäär, mis toimib rahalise hüvitisena ning pannakse paika kindel tagasimaksmise kuupäev.
Kui otsida ajahetke, millal täpselt laenude kontseptsioon loodi, tuleb minna ajas väga palju tagasi. Ajaloos on olemas palju viiteid laenamise mõistele, mis näitavad laenutööstuse üldist arengut läbi aja ning see ulatub aastatuhandete taha.
Varaseimaid laenuga seotud mõistete kasutamist võib leida isegi Piiblist. Muude kultuuride, sealhulgas roomlaste ja iidsete kreeklaste seas on rohkesti tõendeid tuhandete aastate jooksul arenenud laenutööstuse kohta. Kuid vanimad märgid lähevad tagasi Babülooniasse, kus põllumajanduses oli kasutuses teraviljalaen. Kui nüüd mõelda, kes tulid intressimakse idee peale, siis võib julgelt otsa vaadata mesopotaamlastele, sest just Mesopotaamias vormistati esimesi laenulepinguid, mis sisaldasid intressi laadset süsteemi.
Tehingute kirjapanemiseks kasutati savitahvleid. Panganduse areng Mesopotaamias on päris huvitav ning väärib eraldi uurimist ja lugemist. Tuleb välja, et paljud tänapäeval kasutusel olevad panganduse mõisted olid sellel ajal juba kasutuses – näiteks sellised mõisted nagu hoius, intress ja laen. Tegelikult olid need eespool nimetatud „saviplaadid“ aluseks paberraha süsteemide loomiseks, mis võeti kasutusele Hiinas 900AD ja Lääne kultuuris 18. sajandil. Erinevus seisnes vaid selles, et need „saviplaadid“ olid välja antud erasektori, mitte riigi poolt. Sellest lähtudes olid need aluseks standardiseeritud rahasüsteemi vormi väljatöötamisel.