Teatavasti jõustus meie naaberriigis Lätis neli aastat tagasi uus seadus, mille kohaselt on kinnisvaralaenu tagasimaksmisega hätta jäänud inimestel võimalik selle laenu eest ostetud kinnisvaraobjekti võtmed lihtsalt pangale tagasi anda ja sellega loetakse kinnisvaralaenu leping täidetuks. Sellise seaduse eesmärgiks oli ühelt poolt kaitsta võlgnike huve ning teiselt poolt tõsta ka pankade endi vastutustundlikkust. 2013. aastal huilgasid ka meie finantsspetsialistid vaimustusest ning korduvalt on olnud erinevates ringkondades arutluse all küsimus sellest, kas ka meie peaksime Läti eeskujul analoogse seaduse vastu võtma. Seni on meil asi jäänudki ainult arutelude tasemele. Ja ehk on see ka hea – saame nüüd Läti laenuturu reaalse kogemuse pinnalt analüüsida, kuidas uuel seadusel läinud on, milline on olnud selle mõju praktikas. Ning teha sellest omad järeldused.
Ainult seadusega vaesuse vastu ei võitle
Seesama reaalne kogemus paraku midagi eriti optimistlikku ei näita. Juba enne seda, kui seadus jõustus, saadi juba aru, et uus regulatsioon saab olema liialt range ning seetõttu jäeti jõusse ka pankadele võimalus anda välja tavapäraseid kinnisvaralaenusid, aga eeltingimusena pidid nad kinnisvaralaenu taotlejatele alati ka „võtmed tagasi” kinnisvaralaenu võimalust pakkuma. Kuna aga sellel tootel oli nõutav suurema omaosaluse maksmine ning ka laenuintressid on kõrgemad, siis väga suurt huvi uus laenutoode inimestes loomulikult ei tekitanud. Nii ongi tekkinud omapärane olukord, kus seaduslik regulatsioon on olemas, aga tegelikkuses see ei rakendu. Sest selleks pole lihtsalt vajadust, inimesed lihtsalt ei suuda kinnisvaralaenu suuremat omaosalust maksta. Et uus kinnisvaralaenu võimalus loodetud hoogu sisse pole saanud, selles mängib ilmselt oma rolli ka see, et Lätis on eraisiku pankrotti tunduvalt lihtsam läbi teha, kui näiteks Eestis. Nii võib eraisik Lätis pea kõigist ma võlgadest vabaneda vaid 2–3 aastaga, Eestis kulub selleks 5 aastat vägagi ebamugavat menetlust. Pole siis ka midagi imestada, et Lätis vormistab eraisiku pankroti ca 120 inimest ühes kuus, samal ajal, kui Eestis näitab sama statistika sama arvu vast terve ühe aasta kohta.
Saame läbi Lätita
Olukorras, kus nii kinnisvaralaenude hind, nende kättesaadavus ja ka kinnisvaralaenuvõlgnike arv on Eestis kogu meie uue iseseisva riigi kehtimise aja kõrgeimal tasemel, ei ole Läti kogemus kindlasti see, millest õppust võtta ja ka ehk siin rakendada. Sest just need kolm näitajat on tugeva majanduse alustaladeks. Ja mõjutab neid kolme näitajat eelkõige see, kui avatud ja usaldusväärne on laenuturg ning kui optimaalselt on see reguleeritud. Vastutus kinnisvaralaenu võtmisel peab säilima, võimet kinnisvaralaenu tagasi maksta peavad adekvaatselt hindama nii pangad kui ka laenutaotlejad ise, sest ainuüksi seadusega vaesuse vastu ei võitle. Aga hea on siiski see, et meil on olemas lähedane näide – selle pinnalt saame meie õppida ja teha õigeid otsuseid sellest, mida oleks otstarbekas naabritelt üle võtta. Senine kogemus igatahes näitab, et „võtmed tagasi” kinnisvaralaen ei ole seda mitte.