Viimased aastad on olnud Euroopa, sealhulgas Baltikumi kommertspankadele ajalooliselt kasumlikud. Euroopa Keskpanga (EKP) baasintressimäärade ja euribori järsk tõus on paisutanud pankade intressitulusid rekordilistele tasemetele. Samal ajal on aga reaalmajandus – kohalikud ettevõtted ja tarbijad – äganud kalli laenuraha käes, mis on viinud investeeringute ja laenunõudluse jahtumiseni. Selles teravas vastasseisus on Läti valitsus otsustanud astuda Euroopas pretsedenditu sammu, esitades finantssektorile karmi ultimaatumi.
“Solidaarsusmaks” uues kuues: Porgand ja piits
Kui näiteks Leedu kehtestas pankadele lihtsalt ajutise solidaarsusmaksu, et rahastada riigikaitset, siis Läti poliitikud lähenesid probleemile hoopis teise nurga alt. Valitsuse pakutud mehhanism on oma olemuselt ülemäärase kasumi maks (inglise keeles windfall tax), kuid olulise erandiga: pangad saavad sellest maksust kas täielikult või osaliselt pääseda, kui nad suudavad tõestada, et on märkimisväärselt suurendanud oma laenuportfelli mahtu kohalikele ettevõtetele ja majapidamistele.
Selle sammu loogika on selge. Poliitikud leiavad, et pangad on muutunud liiga “laisaks”, eelistades hoida oma vabu vahendeid riskivabalt Euroopa Keskpangas ja teenida sealt kindlat kõrget intressi, selle asemel et suunata kapital tagasi kohalikku majandusse töökohtade loomiseks ja äride laiendamiseks. Läti riigi eesmärk ei ole niivõrd maksutulu kogumine, kuivõrd krediidituru jõuline “käimavedamine”.
Pankade mure: Kas riik sunnib halbu laene andma?
Kuigi poliitikute plaan kõlab valijatele hästi, on finantssektor ja mitmed sõltumatud majanduseksperdid löönud häirekella. Pangaliitude peamine argument on see, et laenuandmist ei saa kunstlikult ja seadusega sundida, ilma et sellega ei kaasneks tõsised süsteemsed riskid.
Krediidi väljastamine peab alati põhinema laenuvõtja maksevõimel ja projekti elujõulisusel. Kui pangal on “püssitoru meelekohal” ja ta peab maksude vältimiseks iga hinna eest laenumahtu kasvatama, tekib tohutu risk, et laenu hakatakse andma ka marginaalsetele ja riskantsetele projektidele. See võib lühiajaliselt laenustatistikat parandada, kuid pikas perspektiivis – näiteks majanduslanguse tingimustes – toob see kaasa “hapuks läinud” laenude (NPL – non-performing loans) massilise kasvu, mis ohustab kogu riigi finantsstabiilsust.
Kas Eesti peaks Läti eeskuju järgima?
See debatt ei ole jäänud märkamata ka Eestis, kus pankade hiigelkasumid ja kõrged intressimarginaalid on samuti kuumaks poliitiliseks teemaks. Seni on Eesti valitsus hoidunud otseste ülemäärase kasumi maksude kehtestamisest, piirdudes pankade tulumaksu avansiliste maksete tõstmisega. Siiski jälgitakse Läti eksperimenti väga tähelepanelikult.
Kui Läti mudel suudab tõepoolest stimuleerida laenuturgu, tuues turule soodsamaid ärilaene ja elavdades kinnisvarasektorit ilma finantskriisi tekitamata, võib poliitiline surve sarnaste meetmete rakendamiseks ka Eestis oluliselt kasvada.
Uus paradigma Balti laenuturul
Olenemata selle poliitika lõplikust edust või ebaõnnestumisest, märgib Läti otsus olulist nihet selles, kuidas riigid suhtuvad finantssektori rolli ühiskonnas. See on selge signaal suurtele välispankadele: tegutsemisluba lokaalsel turul ei tähenda ainult õigust teenida intressitulu, vaid eeldab ka moraalset ja nüüdsest isegi seaduslikku kohustust hoida kohaliku majanduse vereringet töös, pakkudes adekvaatset ja kättesaadavat krediiti. Ettevõtjate ja laenuotsijate jaoks Lätis võib see aga lähiajal tähendada soodsamaid laenutingimusi ja pankade suuremat valmisolekut finantseerida uusi ambitsioonikaid äriprojekte.