Viimased paar aastat on olnud Eesti tarbijatele majanduslikult äärmiselt kurnavad. Rekordiline inflatsioon, kerkinud elamiskulud ja Euroopa Keskpanga (EKP) poolt kõrgele tõstetud euribor on viinud paljude majapidamiste eelarved viimase piirini. Sellises pingelises majanduskeskkonnas on iga säästetud euro kriitilise tähtsusega. Seetõttu mõjub värske finantskäitumise uuringu tulemus suisa šokeerivalt: selgub, et tervelt kolmandik Eesti elanikest ei oma õrna aimugi, mis on laenude refinantseerimine, jättes seeläbi kasutamata ühe kõige tõhusama tööriista oma igakuiste püsikulude vähendamiseks.
Mis on refinantseerimine ja miks see on praegu elutähtis?
Lihtsustatult öeldes tähendab refinantseerimine olemasoleva laenu (või mitme laenu) asendamist uue laenuga, mille tingimused – eelkõige intressimäär – on tarbijale soodsamad.
Kõige teravamalt puudutab see probleem tarbimislaenude, krediitkaartide ja järelmaksude sihtgruppi. Eestis on väga levinud olukord, kus inimesel on näiteks 2000-eurone krediitkaardivõlg intressiga 22%, 1500-eurone väikelaen intressiga 18% ja paarisaja eurone e-poe järelmaks. Need kallid kohustused killustavad inimese sissetuleku. Refinantseerimise käigus võtab klient ühest pangast uue, näiteks 4000-eurose laenu soodsama intressiga (nt 9-12%), maksab sellega kõik vanad ja kallid võlad korraga kinni ning jääb edaspidi tasuma vaid ühte, märkimisväärselt väiksemat kuumakset.
Teadmatuse kallis hind ja pankade vaikiv nõusolek
Miks siis kolmandik eestlastest seda võimalust ei kasuta? Ekspertide sõnul peitub põhjus puudulikus finantskirjaoskuses ja hirmus pankade bürokraatia ees. Inimesed tihti häbenevad oma finantsraskusi ega julge pangast lahendusi otsida, eeldades ekslikult, et “uus laen teeb olukorra nagunii hullemaks”. Samuti on levinud väärarusaam, et laenulepingu muutmine toob kaasa hiiglaslikud leppetrahvid, mis nullivad intressivõidu.
Tuleb ka tõdeda, et traditsioonilised pangad ja kiirlaenukontorid ei ole alati motiveeritud kliente refinantseerimise osas harima. Kui klient maksab igakuiselt 25% intressi ja suudab seda teha viivitusteta, on ta krediidiasutuse jaoks “lüpsilehm”, keda ei taheta odavama intressiga konkurendile kaotada. Seetõttu ei näe me tänavapildis massiivseid kampaaniad, mis õpetaksid inimesi oma krediidi kulukuse määra arvutama.
Refinantseerimine laieneb ka kodulaenudele
Teadmatus ei piirdu ainult väikelaenudega. Ka sajad tuhanded Eesti koduomanikud, kellel on eluasemelaen, ei teadvusta sageli, et ka kodulaenu marginaal on läbiräägitav. Paljud lepingud on sõlmitud aastate eest, mil pankade riskimarginaalid olid kõrgemad (näiteks 2,5% + euribor). Tänases konkurentsisituatsioonis, kus mitmed pangad pakuvad uutele klientidele marginaale alla 1,6%, võiks olemasoleva kodulaenu refinantseerimine teise panka (või tingimuste ülevaatamine kodupangas) säästa kliendile laenuperioodi jooksul kümneid tuhandeid eurosid.
Uus paradigma: Tarbija peab võtma ohjad
See uuring on tõsine äratuskell nii riigile kui ka haridussüsteemile. Finantskirjaoskus ei tohiks piirduda vaid teadmisega, kuidas raha säästa, vaid peab hõlmama ka oskust oma võlgasid targalt hallata. Õnneks on turule sisenemas üha rohkem finantstehnoloogia idufirmasid (FinTech), kelle ärimudel põhinebki vanade ja kallite laenude kokkuostmisel ning odavamalt edasimüümisel, pakkudes klientidele digitaalselt lihtsaid lahendusi laenude konsolideerimiseks.
Kuni aga kolmandik ühiskonnast elab finantspimeduses, jätkub rikkuse varjatud ümberjagamine: finantsiliselt vähem haritud tarbijad maksavad kinni krediidiasutuste hiigelkasumid, samal ajal kui teadlikum osa ühiskonnast optimeerib oma kulusid ja suunab vabanenud vahendid investeeringutesse. Tänases majanduses on teadmatus otseselt rahalise väärtusega ja see hind on paljude Eesti perede jaoks liiga kõrge.