Kogu maailmas on toimumas vaikne, kuid massiivne nihe selles, kuidas ettevõtted laenuraha kaasavad. Aastakümneid on suured korporatsioonid ja keskmise suurusega ettevõtted sõltunud laienemisel traditsioonilistest kommertspankadest või avalikest võlakirjaturgudest. Täna on aga finantsmaailma uueks kuningaks tõusnud erakrediit ehk Private Credit – institutsionaalsete investorite ja erakapitalifondide poolt otse ettevõtetele antavad laenud, mis lähevad täielikult mööda klassikalisest pangandussüsteemist. See turg on viimaste aastatega kasvanud plahvatuslikult, ületades globaalselt 1,7 triljoni dollari piiri.
Miks traditsioonilised pangad taganevad?
Erakrediidi võidukäik on otsene tagajärg karmistunud pangandusregulatsioonidele. Pärast 2008. aasta globaalset finantskriisi on regulaatorid (nagu Euroopa Keskpank ja USA Föderaalreserv) kehtestanud traditsioonilistele pankadele karmid kapitalinõuded (Basel III ja eesseisev Basel IV). See tähendab, et pangad peavad laenude väljastamisel hoidma tohutuid reserve, mis muudab riskantsemate või keerukamate äriprojektide finantseerimise nende jaoks kalliks ja ebaefektiivseks.
Sellesse tühimikku on astunud hiiglaslikud varahaldusettevõtted (nagu Blackstone, Apollo ja Ares). Erinevalt pankadest ei võta nad vastu jaehoiuseid, mistõttu ei allu nad nii karmile järelevalvele. Nad kaasavad raha pensionifondidelt, kindlustusseltsidelt ja ülirikkastest erakontodest ning laenavad seda otse ettevõtetele paindlikumatel tingimustel, kuid kõrgema intressiga.
Kiirus ja paindlikkus vs. kõrgem hind
Ettevõtete (laenuvõtjate) jaoks on erakrediidil selged eelised. Traditsioonilises pangas võib sündikaatlaenu taotlemine, krediidikomiteede läbimine ja tingimuste kooskõlastamine võtta kuid. Private credit fond suudab sageli sadadesse miljonitesse eurodesse ulatuva laenuotsuse teha nädalatega, pakkudes rätsepalahendusi, mis sobituvad täpselt ettevõtte rahavoogudega.
See kiirus ja paindlikkus maksab aga hinda. Erakrediidi laenude intressimäärad on reeglina 2–4 protsendipunkti kõrgemad kui tavapankadel. Kuid olukorras, kus traditsiooniline pank keeldub laenu andmast või pakub liiga väikest summat, on ettevõtted valmis seda preemiat maksma, et viia ellu strateegilisi ülevõtmisi või rahastada kiiret kasvu.
Regulaatorite mure: Kas sünnib uus süsteemne kriis?
Kuigi turg õitseb, vaatavad regulaatorid varipanganduse ehk erakrediidi kiiret kasvu suureneva murega. Peamine probleem on läbipaistmatus. Avalikud võlakirjad ja pangalaenud on rangelt auditeeritud ning nende riskitaset saab keskpank igapäevaselt monitoorida. Erakrediit on aga nimele kohaselt privaatne leping kahe osapoole vahel.
Kardetakse, et majanduslanguse või intressimäärade pikaajalise kõrgel püsimise korral võivad paljud laenu võtnud ettevõtted sattuda makseraskustesse. Kuna erakrediidi fondid on sageli üksteisega ja laiemalt finantssüsteemiga (sealhulgas pensionifondidega) seotud, võib laenude massiline hapuks minemine vallandada ahelreaktsiooni, mida on väga raske ette näha või peatada.
Mõju Baltikumile ja Eesti laenuturule
Globaalne nihe erakrediidi poole on hakanud kanda kinnitama ka Baltikumis. Kuigi Eesti turul domineerivad endiselt suured Skandinaavia pangad, näeme üha enam uusi kohalikke ja regionaalseid krediidifonde, mis pakuvad ettevõtetele alternatiivset finantseerimist (näiteks mezzanine-laenud või sildfinantseering kinnisvaraarendustele).
Keskmise ja suurema suurusega Eesti ettevõtete jaoks, kes plaanivad näiteks rahvusvahelist laienemist või konkurendi väljaostmist, tähendab see uut olulist rahastuskanalit. Kui kodupank ütleb keerulisele tehingule “ei”, ei tähenda see enam projekti lõppu. Kuid see nõuab ettevõtete finantsjuhtidelt uut tüüpi oskusi: tuleb osata läbi rääkida erakapitalifondidega ning arvestada, et kallim kapital nõuab äriplaanilt oluliselt kõrgemat kasumlikkust. Varipangandus on tulnud, et jääda, muutes laenuturu mitmekesisemaks, aga ka kallimaks ja riskantsemaks.