Riikide rahastamine ja riigivõlakirjade turg on traditsiooniliselt olnud äärmiselt läbipaistev valdkond, kus iga laenatud miljon on avalikult dokumenteeritud ja investoritele teada. Seetõttu tabas Euroopa finantsturge ja poliitilisi ringkondi tõelise šokina uudis, et Ungari valitsus on diskreetselt sõlminud laenulepingu Hiina suurpankade konsortsiumiga (sh China Development Bank ja Exim Bank of China), kaasates koguni ühe miljardi euro ulatuses lisarahastust. See sündmus ei ole pelgalt ühe riigi eelarveküsimus, vaid märgib ohtlikku pretsedenti kogu Euroopa Liidu finants- ja laenuturu ühtsusele.
Miks mindi raha otsima Aasiast?
Selle ebatavalise sammu taga on sügavad poliitilised ja majanduslikud põhjused. Kuna Euroopa Liit on külmutanud märkimisväärse osa Ungarile ettenähtud struktuuri- ja taastefondide rahadest (seoses muredega õigusriigi põhimõtete järgimise üle), tekkis riigi eelarvesse kriitiline auk. Lisaks on globaalsete intressimäärade tõus teinud avalikelt turgudelt uue võla kaasamise oluliselt kallimaks.
Selles olukorras pöördus Ungari valitsus alternatiivse kapitali poole. Hiina on oma uue siiditee (Belt and Road Initiative) strateegia raames valmis pakkuma hiiglaslikke krediidiliine riikidele, kes on valmis aktsepteerima nende tingimusi. Erinevalt IMF-ist (Rahvusvaheline Valuutafond) või Euroopa Keskpangast (EKP) ei nõua Hiina pangad laenu andmisel demokraatlike reformide läbiviimist ega eelarvedistsipliini rangeid meetmeid.
Varjatud tingimused ja krediidiriskid
Finantseksperte ja Euroopa regulaatoreid teeb kõige enam murelikuks selliste kahepoolsete “megalaenude” täielik läbipaistmatus. Hiina riiklike pankade sündikaatlaenude tingimused on rangelt salastatud. Avalikkus ei tea, milline on selle miljardi euro täpne intressimäär, milline on tagasimaksegraafik või – mis kõige kriitilisem – millised riiklikud varad on seatud laenu tagatiseks.
Ajalugu on näidanud (näiteks Sri Lanka ja Montenegro sadamate ning maanteede finantseerimise puhul), et Hiina riiklikud laenud võivad sisaldada “peidetud lõkse”. Kui riik satub makseraskustesse, võib laenuandja nõuda strateegilise infrastruktuuri (näiteks raudteevõrgustikud, telekommunikatsioon või energiaettevõtted) omandiõiguse üleandmist. See toob laenuturule täiesti uue, puhtalt geopoliitilise riskimõõtme.
Doominoefekt Euroopa laenuturgudele
Ungari salajane laen tekitab pingeid kogu euroala ja Euroopa Liidu ühises finantsruumis. EKP ja suured reitinguagentuurid (nagu Moody’s ja Fitch) hindavad riikide krediidireitinguid läbipaistva info põhjal. Kui liikmesriik suudab võtta salajasi miljardilaene, muutub riigi tegeliku võlakoormuse ja maksevõime hindamine võimatuks.
See ebakindlus võib tõsta laenamise hinda ka naaberriikidele ja kogu regioonile. Kui institutsionaalsed investorid (näiteks suured pensionifondid, kes ostavad Ida-Euroopa riigivõlakirju) tunnetavad, et regiooni riikide finantsläbipaistvus langeb, hakkavad nad nõudma kõrgemat riskipreemiat. See tähendab kõrgemaid intresse mitte ainult riikidele, vaid ka nende riikide ettevõtetele, kes sõltuvad rahvusvahelisest kapitalist.
Uus reaalsus korporatiivpanganduses
See geopoliitiline nihe avaldab pikemas perspektiivis mõju ka tavalisele ettevõtluskeskkonnale. Euroopa pangad peavad hakkama oma riskimudelites arvesse võtma riikide “varjatud võlgade” võimalust. Ettevõtted, kes osalevad suurtes riigihangetes või infrastruktuuriprojektides (näiteks ehitusfirmad, mis ehitavad Hiina rahastatud Budapest-Belgrad raudteed), võivad avastada end olukorrast, kus traditsioonilised Lääne pangad keelduvad neile projekteerimiseks või sildfinantseerimiseks laenu andmast, kartes sekundaarseid sanktsioone või ebaselgeid omandisuhteid.
Kokkuvõttes näitab see juhtum, et raha ei ole kunagi lihtsalt raha. Globaalsel finantsturul on kapitalist saanud üks võimsamaid geopoliitilisi relvi. Suletud uste taga sõlmitud miljardilaenud ei lahenda pikaajalisi majandusprobleeme, vaid pigem impordivad Euroopasse uusi, senitundmatuid ja raskesti maandatavaid krediidiriske.