2012. aasta juulis kehtestasid Taani, seejärel Rootsi ja Šveitsi pangad esimest korda laenude null- ja negatiivsed intressimäärad, mille tulemusena ei ole laenuvõtja pangale võlgu, vaid pank laenuvõtjale. Seda meetodit kasutati esimest korda deflatsiooni, pikaajalise majanduslanguse ja tööpuuduse vastu võitlemiseks. Odavad laenud julgustavad inimesi võtma rohkem laene, misläbi elavneb majandus. Kasvavad elanike sissetulekud, suureneb tarbimisnõudlus, mille tulemusena kasvab SKP.
Esiotsa kavandati seda siiski lühiajalise meetmena majanduskriisi vastu võitlemiseks. Kuid intressimäärad on praegu endiselt negatiivsed, aga kõrvalmõjud muutuvad üha ilmsemaks. Kinnisvaraturule sugeneb finantsmullide tekkeoht, toetatakse ebaefektiivseid ettevõtteid ning see kahjustab ka Euroopa panku, millel on madala intressimarginaali tõttu keeruline USA pankadega konkureerida ja majandust rahastada. Just sellist olukorda võib nüüd täheldada Saksamaa ühes suurimas laenuandjas – Deutsche Bank kärbib töökohti, aktsiatega kaubeldakse rekordmadala hinna piiril.
Lisaks sellele püsib inflatsioon üpris ohtlikul tasemel ja pangad võivad selle üle kontrolli kaotada. Just sel põhjusel ei kasuta areneva majandusega riigid selliseid meetmeid. Samuti põhjustavad negatiivsed intressimäärad rahvusliku valuuta devalveerumist ja impordi kallinemist, mis mõjutab eriti valusalt impordist sõltuvaid riike.
Investorid arvasid, et olukord võib 2019. aasta lõpuks muutuda, kuid Euroopa Keskpank (EKP) teatas, et kavatseb hoida intressimäärasid praegusel tasemel 2020. aasta esimese poolaasta lõpuni. EKP seisukoha toetajad usuvad, et ilma selle meetmeta oleks Euroopa majanduse olukord veel halvem.