Viimase kümne aasta jooksul on Hiina osatähtsus globaalsetes finantsvoogudes järsult suurenenud. Hiina valitsuse kätte on koondunud Kesk- ja Ida-Aasia riikide, Ladina-Ameerika võlakohustused, samuti suureneb Ida- ja Lääne-Euroopale väljastatud laenude maht. Seejuures jääb umbes 50% laenudest varjatuks, sest Hiina RV ei esita oma krediidivarade kohta rahvusvahelistele organisatsioonidele andmeid ja puuduvad täpsed andmed võlasummade kohta.
Hiina krediidiandmise praktika erineb teiste krediidiandjate, näiteks Maailmapanga omast. Ametlikud asutused annavad krediite turuhinnast madalama määraga, Hiina seevastu turu intressimääradega ja lühemaks perioodiks. Paindlikkus ja madal bürokraatiatase suurendavad Hiina taristuprojektide lõpuleviimise kiirust ja muudavad selle teiste krediidi-finantsasutuste suhtes atraktiivsemaks krediidiandjaks.
Maailmapank annab “oma kätega” eelised Hiina krediidiandjatele. Maailmapanga esitatavad nõuded on väga kohmakad ja segased, need hõlmavad suurt hulka analüütilisi uuringuid, mida peaksid läbi viima välised eksperdid, kelle teenused suurendavad krediidivõtjate kaasnevaid kulusid. Krediidi saamisele eelnevad ka pikad läbirääkimised ja konsultatsioonid. Veel üks peletav aspekt laenuvõtjatele on nõue avalikustada teave krediteeritavate projektide kohta. Vesi otsib alati lihtsamat teed, sama toimub ka rahavoogudega. Laenuvõtjad pööravad üha enam pilgu sinna, kust on palju lihtsam laenu saada.