Arenevate riikide masslaenustamine Hiina poolt tingis võlgade ülemäärase koormuse ja probleemid terve rea valitsuste seas, millest tekkis massiliste defaultide oht. Sellest räägitakse Maailmapanga ettekandes.
Hiina laenude peamine eripära seisneb selles, et neid antakse riigipankade poolt, laenuvõtjatelt nõutakse konfidentsiaalsuse järgimist, maksete viivitamist aga, mis tehniliselt ongi default, reguleeritakse varjatult ja avalikustamiseta. Seejuures just hiina laenudest tekivad defauldid kõige sagedamini.
20 aasta jooksul on hiina riigipangad muutunud arenevate riikide suurimateks võlausaldajateks. Kuid võla parameetrid jäid läbipaistmatuteks. Enam kui pool laenudest on ametlikus statistikas üleüldse märkimata, mis teeb nende võlgade analüüsi veelgi keerulisemaks.
Ettekande autorid märgivad, et laenustamise buum on lõppenud, võlgade kustutamisega seotud probleemid aga tingisid defaulte ja pidevaid restrukturiseerimisi, mil võla haldamise tingimusi mitu korda muudetakse.
73 riigist, mis pandeemia alguses said õiguse võlakoorma leevendamiseks, kannatavad enamuses siiani finantsraskuseid. Seejuures käituvad hiina pangad nii, nagu seda tegid lääneriigid 80-datel aastatel: võla “keha” praktiliselt maha ei kirjutata, eelistatakse maksete ajatamist. Seejuures ei lahendata kuidagi kõrge võlakoorma probleemi.
Jaanuari keskel teatati, et hiina majandus, kui uskuda selle ametlikku statistikat, taastub kiiremini ameerika omast. Möödunud aasta kasv – 8,1 %. Eksperdid ei välista, et 2028.aastaks võib Hiina saada nii sisemajanduse koguprodukti, kui muude majandusnäitajate liidriks.
Riikliku investeerimisprogrammi “Üks vöö – üks tee” kehtivuse perioodil väljastas Hiina arenevatele riikidele $385 miljardit “varjatud” laenusid, s.t. laenuvahendeid, mida rahvusvahelised majandusinstituudid jälgida ei suuda. Sellest räägitakse ameerika uurimislabori AidData aruandes.