Esmapilgul pakub ta kasulikke laenusid. Kuid kui veidi sügavamalt uurida, tuleb välja, et saadud vahendid võivad kahjustada laenuvõtjate rahvushuvisid.
Hiinast sai maailma suurim võlausaldaja veidi enam kui dekaad tagasi. Läks mööda mitte ainult teistest riikidest, vaid ka rahvusvahelistest finantsinstituutidest: Rahvusvahelisest valuutafondist ja Maailmapangast.
Peamiselt oma riiklike pankade abil väljastas Hiina laenusid 150 riigile umbes 1,5 triljonit dollari ulatuses. Vaatamata sellele on nende laenude tingimustest vähe teada. Selle kohta, miks Hiina laenustab, on mitmeid teooriaid. Nendest üks – et müüa oma kaupu või teenuseid või saada juurdepääs kohalikele ressurssidele. Taoliste laenudega on seotud hulgaliselt skandaale. Nii oli Filipiinidel summa kuus korda kõrgem. Tšernogooria aga oma 0,5 miljonilise elanikkonnaga jäi teeehituse eest võlgu pea miljard eurot. Samas nägid laenulepinguid vaid vähesed.
Hiljuti suutis uurijate rühm koguda ja analüüsida läbi sadakond selliseid lepinguid enam kui 2 tuhandest. Need hõlmavad 24 arenevat riiki, laenude üldsumma – 36,6 miljardit dollarit. Tulemused on muljetavaldavad. Eelkõige sai selgeks, miks nii vähe infot. Enamus tehingutest sisaldavad punkte privaatsustingimustest. Muuhulgas vahendite mahust, määrast ja sihtmääratlusest. Üksikutel juhtudel – isegi nende väljastamise faktist.
See on eriti kummaline, kui arvestada, et enamikel juhtudest on laenuvõtjateks valitsus või riigiettevõtted. Mis tähendab, et maksumaksjad ei tea, kui palju ja mille eest nendel tuleb maksta. Kusjuures, mida edasi, seda sagedamini esinevad tehingutes taolised tingimused. 2015.aastast on need normid kõikides lepingutes.
Kuigi taolised laenud püstitavad endale muid eesmärke, kui teenida protsentidel, teevad hiinlased vahendite tagastamiseks kõike ja ehk veidi rohkemgi. Nõuavad näiteks prioriteeti teiste võlausaldajate ees (“Pariisi klubita” norm, 75 % lepingutest) või kontrollivad laenuvõtja arvet (30%).
Lisaks sisaldavad kõik lepingud “ristdefoldi” norme: kui riik kuulutab välja defoldi teistes laenudes, levib see automaatselt ka hiina laenule.
2010.aastal väljastas China Development Bank (CDB) Ekuadorile $1 miljardi. Tagatiseks sai toorme tarne. Laenuvõtja kohustus igakuiselt tarnima 450 tuhat barrelit naftat ja 380 tuhat barrelit laevamasuuti. Ostja, riiklik Petro China, kandis vahendid üle müüjale – Petro Ecuadorile, mis oli avatud CDB´s. Neid vahendeid võis kulutada vaid laenu kustutamisele. Veel keerulisem skeem oli Sierra Leone sadama ehituse finantseerimise projektis 2017.aastal summas $659 milj. Seal oli mitte neli, vaid kaheksa poolt.
Projektil oli mitu laenuandja kaitsemehhanismi: erainvestori olemasolu, hüpoteeklaen aktiivide suhtes, eraldatud arved ja kindlustus. Lisaks nendele tingimustele garanteeris projekti Finantsministeerium. Samuti ei ole need normid uued ka ärilaenudele, kuid need on veidi tavatud riikidevahelistele lepingutele.
Hiinlased läksid edasi ja leiutasid uued normid. Näiteks – diplomaatiliste suhete lõpetamist või isegi halvendamist (mida see ka ei tähendaks) Hiinaga võrdsustatakse defoldiga ning on põhjuseks nõuda koheselt tagasi kogu summat.