Kui eelmine globaalne laenumull 2007. aastal lõhkes hakkasid valitsused reguleerima laenuturge
palju jõulisemalt, kui seda tehti 2000ndate alguses. Paika pandi selged laenureeglid ning tarbijad
finantsteenuste saamiseks läbima karmi taotlusprotsessi. Lisaks sellele anti laenu teenindamisega
hätta jäänud klientidele võimalust paluda paindlikumaid tagasimakse tingimusi ning
maksepuhkust.
Need muudatused pole traditisioonilistele suur pankadele olnud meelt mööda. Laenukontode
haldamine on osutnud deposiite koguvatele finantsasutustele liiga koormavaks ning kahjumit
tootvaks ettevõtmiseks. Mõned Ühendriikide suurpangad nagu näiteks Capital One on teatanud,
et lõpetavad kodulaenude pakkumise ja teenindamise, kuna see on pikemas perspektiivis
“strukturaalselt kahjumlik”.
Samas nõudlus laenuturul on aasta aastalt kasvamas ja seda kõigis laenutoodete segementides.
USA-s on seda võimalust märganud eralaenu andjad. 2016. aastaks oli eralaenu pakkujad
hõivanud enam kui 40 protsenti Ühendriikide hüpoteeklaenu turust ning praeguseks on see
osakaal tõusnud 51 protsendini.
Põhjus on lihtne – eralaenuandjad ei pea teenuse osutamiseks läbima USA-s nii rasket
finantsjärelevalve kadalippu ning saavad pakkuda kliendile paindlikke laenupakette. Seda eriti
tarbimislaenude osas.
Samas kui te pole riskivõtja, siis võite otsida oma laenu kindlust siiski suurpanga juures. Nimelt on
eralaenu ettevõtted tavaliselt väikese kapitaliga ettevõtted, mis proovivad teenida just
väikelaenude segemendis kiireid kasumeid. Samas kui taoline väike finantsteenuse pakkuja hätta
satub võib sattuda heausulik laenaja probleemidesse.
Sellegipoolest on jagamismajanduse laines finantsteenuste turule sisenenud palju progressiivseid
tegijaid, kes proovivad pakkuda inimlikumat laenupaketti, kui seda teevad suurpangad. Seega
laenates tasub teada kellega koostööd alustad!