Skip to main content

Novembris tõstis USA Föderaalne reservsüsteem võtmetariifi ulatust 0,75 %-lit kuni 3,75-4,00% aastas. 2022.aastal on see juba kuues tõstmine. Maksimaalsel tasemel on see 2008.aastast. Viimati kasvatas Föderaalreservi süsteem seda “niivõrd agressiivselt” 1980-datel aastatel. Ameerika Föderaalreservi järel (2,00 %-lise sihtinflatsiooni saavutamise eesmärgil) tõstis võtmetariifi kuni 3 %-ni ka Inglismaa Pank. USA ja Suurbritannia Keskpanga  tariifide tõstmise praktika tunnistavad nende püüdlusest “inflatsiooni” ohjeldada.

Mõlemas riigis demonstreerib inflatsiooni kasv  viimastel kuudel rekordtähendusi. Nii küündis septembris aastane inflatsioon 8,2%, Suurbritannias aga — 10,1%. COVID-19 pandeemia ajal lahendasid USA ja euroopa riikide majandused täielikest piirangutest tekkivaid probleeme, peamiselt oma rahvusvaluutate paljumiljardiliste emissioonide (trüki) arvel. Inflatsiooni tingimustes aga ei ole selline majandusstrateegia jätkumine võimalik. Just seetõttu püütakse USA-s ja Suurbritannias seda tagasi hoida, omamaks võimalust pöörduda tagasi “tavapärase” finantspoliitika juurde.

 Samas tähendab protsenditariifide kasv seda, et USA ja Suurbritannia äri jaoks laenuraha kallineb. See omakorda võib negatiivselt kajastuda majandusaktiivsusel, mis selletagi kannatab energeetilisest ja inflatsioonkriisist. Kui rääkida USA-st, sekkub sellesse veel ka poliitiline tegur – selle nädala võtmesündmuseks saavad vahevalimised. Kõrge tõenäosusega lähevad mõlemad Parlamendi Palatid üle vabariiklaste kontrolli alla. Kõik järgnevad otsused on kokkuvõttes kompromissidest kujunevad tulemused. Lähituleviku tõsiseim probleem – vabariiklaste ja demokraatide järjekordsed läbirääkimised USA riigivõla “lae” teemal. Teadaolevalt on selle jooksev limiit 31,0 triljonit (136,62% sisemajanduse kogutoodangust). Taoliste tempodega saavutatakse olemasolev piir sõna otseses mõttes vaid mõne kuuga.

Praegu on investeerijad rohkem mures majanduskasvu aeglustumise ohust, inflatsioonsurve säilitamisest, samuti Föderaalreservi poolsest rahapoliitika karmistamisest. Ning kui demokraadid ei suuda vabariiklastega “ühist keelt” leida, annab see majandusel ennast vägagi  negatiivselt tunda.